Kas riigipalgaliste arv on kõige olulisem?

13. jaanuaril kirjutas Virge Haavasalu Äripäeva artiklis „Ministeeriumid palkasid palju töötajaid” nii endise kui ka praeguse rahandusministri ideest ning vajadusest vähendada riigipalgaliste arvu vähemalt 500 inimese võrra aastas. Ministeeriumid, mille näitel artikkel oli üles ehitatud, töötavad aga teises suunas. Kas töötajate arv peaks siiski olema põhifookus?

Kõik teemat kommenteerinud inimesed paistavad olema ühel nõul, et avaliku sektori reformidega tuleks Eestis lähiaastatel intensiivsemalt tegeleda, ja nii ka mina. Siiski tundub, et nende teemade arutelu on jäänud küllaltki tehniliseks ning puudutanud peamiselt töötajate arvu, tootlikkuse parandamist ja erastamist. Avalike teenustega seotud väärtushinnangud ehk missuguseid ja millisel tasemel avalikke teenuseid me soovime Eestis näha, on jäänud tagaplaanile.

Kuna meie rahvaarv väheneb, kuid samas muutume ühiskonnana jõukamaks, siis suurenevad käärid meie soovide ja võimaluste vahel. Avalikud teenused, mida tahaksime saada harjumuspärases mahus ja kvaliteedis, ei pruugi enam olla võimalikud. Sellised valdkonnad, kus eeldatavad pinged (tulenevalt kulutuste kõrgest sissetulekuelastsusest) on suuremad, on näiteks tervishoid, haridus ja sotsiaalkindlustus.

Neis valdkondades ei aita sageli ka artiklis ühe lahendusena pakutud erastamine, sest enamasti just seal turg ei toimi. Tulemusena võime saada ühiskonna jaoks kallima ja kehvema teenuse. Lahendusvõimalusi on (viimastel aastatel on arutatud nt meditsiiniteenuste, rakendusuuringute jmt lahenduste üle), kuid need on tavaliselt valdkonnaspetsiifilised, vajavad terve „ärimudeli“ muutmist ega ole teostatavad ka konkreetse e-lahendusega.

Eelmainitud e-lahendused on ühest küljest kindlasti õige suund, kuid ilma sobiva koordineerimismehhanismita ei hakka need üldise efektiivsuse kasvu heaks tööle. Seesuguseid innovatsioone Eesti avalikus sektoris iseloomustab erinevate lahenduste suur hulk ja heterogeensus, mis teeb süsteemi tegelikult hoopis kulukamaks. Valdkonnaüleste lahenduste tekkimist takistab sisuliselt valdkondadevahelise koostöö ja koordineerimise puudumine – ja jõuamegi jälle riigireformi teemade juurde tagasi.

Samas tuleb aru saada, et avalik sektor koosneb paljudest eraldiseisvatest asutusest, organisatsioonidest ja ettevõtetest ning kõigi nende üksikute üksuste tulemuslikkuse määrab suuresti ära ka üksuse juhi kvaliteet ja motivatsioon. Selles valguses tuleks kindlasti tegeleda ka asutuste nõukogude vastutusega ning juhtide valiku kriteeriumitega, sest kui need organisatsioonid oma funktsiooni ei täida, siis kahju majandusele ja ühiskonnale võib olla oluliselt suurem kui mõne liigse töötaja olemasolu.